|
Vanadest ajalehtedest infot sisse toksides sattusin PM 19.07.2010 peale, kus ETV kronoloogia - väidetavalt ETV enda kokkupandud. Valdo Pandi tööleasumise kõrval on seal sama tähtsad tähised Mati Talviku, Lilian kosenkranius (kas mitte Modella Tõnisson hoopis?), Toomas Uba, Iivo Nei, Heimar Lenk, Hagi Shein, Urmas Ott, Reet Oja esmased ekraanile ilmumised. Klassikaline koerasaba kergitamine - jätaks neist küll pooled rahumeeli välja. Küll aga rabab Rahvusvahelise panoraami väljajätmine. mis oli klass omaette. Ka üleliiduliselt, ehkki temast sai varsti eeskätt kaabakate eksponeerimise koht. Igal juhul oli reaalsus selles, et poliitikasaadetel oli 1967-70ndatel kõva renomee - asi, mida ilmselt ei taheta praegu tunnistada, et näe - inimesed huvitusid poliitikast. Alatalu oli ju popim kui Abel, Baskin ja Nõmmik, mis ju ka näitas midagi. Rahvas huvitus hästi serveeritud ja ridade vahelisest poliitikast.
|
|
Veel midagi kunagi trükimusta panemiseks - kolme nn. eesrindliku ajakirjaniku kõneluses Medvedeviga - üks neist töötas isegi Svobodas! - oli huvitav ülestunnistus, et 1990ndate nn. demokraatlikul perioodil ei lastud Zjuganovit ja Solzenitsõnit ekraanile. Lihtsalt demokraadid ja nende USA, Lääne finantseerijad nii otsustasid, sest n e n d e arvates... Ilmselt sama reegel käis ka Eestis - USA - pärast 1998 jt. otsustades n e m a d nn. demokraadid, valged jõud jmt. otsustasid, et alatalu, alaküla, palmaru jt on ohtlikud
|
|
Ootan teist päeva oma kommentaari Savisaarest, mis kukkus mõistwagi välja teisiti, kui loodeti. Seal on kõigile midagi, aga ühe asja jätsin siiski välja - võibolla valesti? Nimelt Savisaare kõrvutamise Pätsiga - mõlemad said Venemaalt sente ja ilmselt seisabki Moskva taktika selles, et anda märku lõa otsa sattunud armetusest - küsid kolm, saad poole! Siis küsid veel... Teine rohkem lahtikirjutamist vääriv koht oleks - kes ikkagi mõjutas Ansipit võtma 2005 punti Savisaart!? Tõeline küüslauk koalitsioonile, mis märtsis 2007 oli juba välistatud, kuna nii Ansip kui Savisaar ajasid võidu oma lahendust pronkssõdurile - üks seadust selleks kasutades, teine teisi seadusi vastu kasutades.
|
|
Sofi Oksaneni "Puhastuse" ümber kulgev on järjekordne kinnitus Eestis pidevalt viljeldavast kambakast ja hea näide, kuidas seda tehakse kirjanike hulgas tuntud ja isegi lugupeetud nägude osalusel. Mis teha, kui teise edu tekitab alaväärsustunde ja siis juba ei valita vahendeid, et tülikast meie õue tikkujast lahti saada elik - et ta kirjutaks muust kui Eestist! Nimed on nii tuntud, et ei tahaks neid kasutadagi, ent möödanikku põigates - kas me ikka käitusime mõistuspäraselt, kui 1990ndatel oli Nobeli preemia kandidaatide hulgas ikka kaks ja mitte üks pretendent!? Ega´s need ülesseadmised päris juhuslikud ka pole. Oleks läbi mõelnud, oleks ehk üks jõudnud selle kätte saada, teine... Täna jääb tõdeda rafineeritud ja ennast väljavabandavat mängu, sest kui ühe mehe n.ö. endale kirjutatud mõtted keegi kolmas avalikkuse ette tõi, siis saanuks ju asja veel siluda. Seda aga ei üritatudki ja kohe läks meeskonnatöö lahti -üks suur akadeemik luges üles Puhastuse vastuolud ajaloofaktidega ja saagile lendas ka alati käepärast olev valvearvaja samastamaks Oksaneni Leberechtiga. Endast hästi arvavale massile ehk viimase nimel kõnelejatele sellest piisas - Sofil ja "Puhastusel" on maik küljes. Sest sellest kaude ja ametlikult kahtlejatel on tähtsad ametid ja autoriteet. Pangem koos sellele võõramaalasele. Mis sest, et ta on naine.
|
|
Nn pressinõukogu näitas järjekordselt oma ostetavust kuulutades,et toimetusel on iga kell õigus maha võtta veebiväljaandes olev kirjutis. Arusaadavlt tekkis vajadus selle järgi pärast telefonikõnet kusagilt, sest loo autoriks oli keskerakondlane ja arvustatav reformikas, mida avaldamisloa andnud valvetoimetaja ilmselt tähele ei pannud. Laiemalt võttes on aga probleem sama, mis Vasakpartei juhiga, kes ühel hetkel nõudis ja ka saavutas, et paari aasta tagune kirjutis temast kustutaks. kuulutataks olematuks! Pikk jahumine lõppes siiski sellega, et mis oli kõigile kätte saadav, peab nii ka jääma. Ja nüüd ilmneb, et see kohtulahend ei kehtigi!? Pressinõukogu koguni õigustab kuritegu sellega, et - pange tähele - "ta leiab, et" toimetus peaks loo kõrvaldamisest autorit vähemalt kohe infima. Lisada pole muud, kui et ... küürakat parandab haud. Olgem optimistid!
|
|
Fikseerin vaid vajaduse kirjutada - tegi seda küll juba 2001 Kesknädalas viimase kõrgperioodil, aga - mujal on see mõjutamise supertöö kajastamata. TV tegelaste "väljavalimise" eelne suurkäik tehti 1993-94, kui 1989-93 tehtud 100 tegelase populaarsuse küsitlused, mida regulaarselt ajakirjanduses avaldati, asendati ühel hetkel vaid 25 väljavalitu - mis printsiibil?, kelle poolt jne. - populaarsuse küsimisega. Paljus tulenevalt sellest, et Lennart Meri, Mart Laari jt. reitingud olid madalad (ise Alatalu seisis enne vabariigi presidenti!). Mõni tudeng võiks kirjutada töö - mis printsiibil need 25 välja nopiti, millised olid nende positsioonid enne vastava valiku tegemist.
|
|
Huvitavad arengud - Tartu ülikooli ajakirjandusinstituut või mis ta on - vaikib. Lauristini õpilane Pullerits aga viib läbi ei-tea-millest-ajendatult ja miks praegu mingi nn. ekspertide uurimuse TV saatejuhtide kohta. Lauristinlikus stiilis - tähendab - neid polnud olemas ja küsime arvamuse vaid nonde kohta. Mõistagi on õiged mehed veel õigemad ja teised olematud.
|
|
Asi läheb õige huvitavaks. Tahtsin juba ammu täpsustada Herbert Vainu Moskvasse sattumist ja tema sealset õppeasutust ning sattusin "Eesti ajakirjanike elulood II" peale. Vaatasin sealt lisaks mõistagi ka VP lese kirjatööd, mille kohta pole midagi kosta. Seejärel, n.ö. igaks juhuks viskasin pilgu ka Vello Ladvale üllitisele ja pidin üllatuma - milline paskvill. Mehelt, kel oli teisejärguline roll ja kaal kõikides tollastes nagistamistes ning kellel ei pidanuks olema mingit vajadust mind sel moel rünnata. Ent just tema kirjutab - "Alatalu ei sobinud väliskommentaatorite seltskonda". Tõeline pärl, sest kui ma kuhugi ei sobi, siis kindlasti mitte kaabakate ja lurjuste seltskonda, mida viidatud seltskonna ladvik - VP TM ja paar madalama kategooria - EKP keskkomitees kehtis ju oma hierarhia - kaasajooksikut kindlasti olid. Sest nende autoriteet tugines vaid teiste esinemiste keelamisel ja laimamisel, mis antud ühiskonnas mõjus pidalitõbiseks kuulutamisega. Jääb mulje, et Ladva täitis aastal 2005 kellegi tellimustööd, s.t. peaballaad alles ootab avaldamist. Ma pole elus kellegi võlgu jäänud ja teatan, et Ladva vusserdis leiab väärilist ümberkirjutamist esimesel võimalusel. Telediktorite meenutustes kõlas näiteid võimude altvedamistest, mul oleks sääraseid ja märksa vaimukamaid lugusid lisada kümneid. Ega´s muidu ületanud minu saadete vaadatavus spordi ja naljameeste reitingud. Ma ei leia põhjust seda häbeneda ja püüan aru saada, miks püütakse seda teha olematuks - väiksed inimesed olid võimul tollal, on ka praegu. Talent tulöeb maha tampida. Sedapuhku mainin vaid mõnda keskkomitee lektorite tegelikest tegudest - mul on kõik esinemised kuupäevaliselt kirjas ja võin nimetada kaks AKs esinemist, kus pidin VP korraldusel rääkima NLKP KK pleenumist põllumajanduse asjus ehkki ühel juhl toimus see järgmisel ja teisel alles ülejärgmisel päeval. Aga VP sisises telefoni, et tema teab, mida tuleb rääkida. Niipalju siis keskkomiteelaste sovetipatriotismist, mida nüüd olematuks üritatakse kirjutada. Samas on huvitav, et keegi pole siiani minu tähelepanu sellele paskvillile juhtinud. Võibolla Ladvat ei loetagi... Miks siis küll Tartu ülikooli ajakirjanduskateeder pidas teda vajalikuks avaldada ja näiteks ei teinud Alatalule ettepanekut oma lugu kirjutada!? Kas EKP keskkomitee töötaja õpetust "ta ei sobinud meie seltskonda" tuleb pidada osaks noorte ajakirjanike kasvatamisest elik kambakraatia õpetamiseks. Väidan, et ajakirjanduskateeder teeb seda viimast 90ndate aastate algusest peale. Nagu ei õpetada seda, et tuleb vastaspoolele sõna anda. |
|
Olen kahel korral sattunud peale meenutussaadetele - spordist ja diktoritest ning kuna poliitikasaadete vaadatavus oli n.ö. Alatalu ajal kõrgem kui esimestel ja pea sama mis teistel, siis kirjutan neist esimesel võimalusel.
|
|
Läinud nädalal juhtusin silmama poole pealt ülevaadet ETV saadetest. Rahvusvaheline panoraam algas VP ja Joffe näitamisega ehk siis ikka nii, et nemad ja mitte Alatalu pani saate käima. Endalegi üllatuseks näidati mind latiinosid intervjueerimas - heli ja puha. Siiani olen kuulnud, et minu saadetest pole jälgegi alles. Eile sattusin Neeme Raua saatele just sel hetkel, kui nad Rannamäega helistasid Joffele Iisraeli. Too lubas mitte rääkida "intriigidest" ja ei rääkinudki. Ent huvitav sõna katmaks konkurendi halastamatut hävitamist ja nullimist. Mõistagi oli Siimon vaid tööriist aga ilmselt kirjutan varsti kokku kogu selle operatsiooni, mida dirigeeris VP ja kus igaühel kolmest-neljast, kes kontrollisid eetrit, ekraani, ajakirjandust ja kirjastusi ning panid - aupaistest rääkimata - soveti tingimustes ikkagi korralikult raha tasku + välissõidud - oli oma ja sugugi mitte tagasihoidlik roll. |
|
Tuli üht teist infot silmates mõte lisada, et need keskkomitee abil võimu saanud vennad olid hämmastavalt pika vihaga - kui keegi oli vaenlaseks arvatud, siis lõpuni! Seejuures nad isegi naeratasid, kui kusagil n.ö. kohtusime. Huvitaval kombel oskas Slutsk pärast raadiost lahkumist veel kaua rippuda olümpiakomitees ja kuna silmasin tema nime toimetajana Barcelona OM raamatutel, siis võis olla just tema see, kes Alatalu nime sealt kustutas. Paavo Kivine igal juhul algul kinnitas, et loomulikult oled märgitud kui omapärase algatuse autor... Kes ei tea - aga see on hea näide, kuidas kollektiivne unustamine Eesti Vabariigis töötab nii nagu ta tegi seda ENSVs ja ikka ühtede ja samade seltskondade osavõtul -, siis oli Toomas Alatalu see, kes tegi Spordilehes aprillis 1992 ettepaneku, et Eesti võistkonna lipukandjaks Barcelonas võiks olla Heino Lipp. Täistabamus, kuna Hispaania oi äsja vabanenud türanniast, paralleelid tuntavad ja Stalinile viitamine töötanuks suurepäraselt. Rääkimata eesti rahva kõrge moraali ja eetika näitamisest. Eesti võimudele oli see aga paras üllatus, aga kuna rahvas reageeris ettepanekule positiivselt, siis nii ka läks (ja Lipp pääses lisaks mingist vallandamisest TPedis). Aga Alatalut ja tema ettepanekut polnuks nagu olnudki - samad mehed, kes olid tegelikult otsustanud panna kedagi teist lipukandjaks, rääkisid nüüd nagu ühest suust, et loomulikult Lipp jne. Mind aga ei kutsutud ühelegi üritusele, et etepaneku mõtet välisajakirjanikele selgitada. Kutset ei tulnud isegi olümpiavõistkonna teelesaatmisele. Õigemini olin seal ise kohal, aga ju siis pidid loorberid saama teised. Kui OMile sõitvate nimekirja nägin - seal oli ka Slutsk kui pressi esindaja - , püüdsin küll selgeks teha, et Barcelonas vajab Lipu minevik mitte saksa ja vene, vaid hispaaniakeelset lahtirääkimist ning pealegi tuleb osata asju selgitada. Aga oldi kindlad, et kui mitte Slutsk, küllap siis teised saavad inglise keelega hakkama. Nii läks ja Lipu saatmise lugu jäi - peale eestlaste - enamusele lihtsalt arusaamatuks elik suurepärane võimalus võita Eestile tähelepanu ja teha propagandat jäeti lihtsalt kasutamata. Et paar-kolm tühikargajat saaksid riigirahadega Barcelonas käia. Pärast seda on ilmunud ka uusi raamatuid Barcelona OM-dest ja mulle on kord isegi lubatud, et asi saab mainitud, ent...
|
|
Käisin esmaspäeval Pärnu Rotary klubis rääkimas. Teine kutse sel sajandil. Kutsuja M. E. aga meenutas oma tudengina sõitu Prahasse 1977 ehk aasta pärast minu malevarühma sõitu, mida seal mäletati - ja sedagi, et Lumi oli andnud TPI tudengitele korralduse Alatalu loengute konspektid minema visata, sest kuigi nad on huvitavad, pole seal teadusliku kommunismi. Pärast 1975 sügist, kui olin Keskkomitee meeste mängu tulemusena ilma töökohata, töötasin poolteist aastat Eesti kõrgkoolide õppejõuna, sest mulle pakuti ja mõistagi võtsin vastu tunnid korraga neljas koolis - TPedIs, TPIs, TRÜ kaugõppeosakonnas Tallinnas ja EPAs. Samasugust solidaarsust kogesin pärast mahavõtmist Tartu esimese sekretäri kohalt - kaks ülikooli ja üks EPA kateeder pakkusid aspirandi kohta, ent eelistasin minna mitte "Edasi" toimetusse tagasi, nagu Keskkomitee käskis, vaid edasi ehk Tallinna. Ka seal oli alatut käitumist kui palju - Eesti Raadio oli nõus, Rahva Hääl nõus ja kaks tundi hiljem oli kõik vastupidi. Leidus ainult üks julge (kommunist) ja tõeline dzentelmen Lembit Piip ja tema partorg Endel Haasmaa. kes pidasid sõna ja pääsesin löögile ETVs. Mis puutub raadiosse, siis juhtumisi kuulsin ise ukse taga, kui führer Slutsk pahandas, et keegi ei tea, miks mind maha võeti ... ja hiljem ei tohtinud 20 aastat Eesti Raadios keegi Alatalu nime mainidagi, sest niisugune oli - või olla olnud - Slutski korraldus!? Ja seda nässi kartsid selles majas kõik. Kui juba sellest kirjutan, siis minu nimi ja hääl kõlas Eesti Raadios ühenduses meenutustega Paul Kerese sõidust Kuubale kuna mul oli sellest ilmunud artikkel Moskvas. Vaat nii käis eesti rahva mitmerahvuseline juhtimine kultuuri valdkonnas. Ka Eesti TVs lõi järjekordse poliitkääbuse võimu ajal läbi põhimõte - pigem diletandist ükskõik kes, kui asjatundev eestlane. Minu -samuti eestlaste poolt septembris 1973 avatud kahekeelne toimik (kõik tõlgiti vene keelde, mis andis mulle hiljem suurepärase võimaluse viidata - vaadake kui rumalad nad ise on!) suleti alles mais 1978. Sellest rumalusest veel üks huvitav detail - 23.08.1968 pidasin loengu ajalooõpetajatele Pärnu kuursaalis. Oli ligi 400 inimest ja kuigi ma jõudsin sellest rääkida, tuli ikka lisaküsimus - kas Tsehhoslovakkias on tegu okupatsiooniga? Vastasin - kõiki okupatsiooni tunnuseid arvestades on see nii. Pärast - kui juba minu "uurimine" käis, ootasin-kartsin kaua selle fakti väljakäimist, ent ilmselt ükski ajalooõpetaja ei kaevanud. Alles 6. novembri 1976 kuupäeva kandis EKP keskkomitee lektori ülestunnistus, et olin 8 aastat varem Pärnus nii väitnud. Ütlesin sellega tutvunult pealekaebaja kohta svolots (kuna jutuajamine käis vene keeles). Järgnes pikk õiendus, kus mult nõuti kultuurset sõnavara ja antud sõnast taganemist, kuna nii kõrges ametis niisuguseid mehi polevat!? Mina aga lasin isegi protokolli teha, et selle mehe kohta svolots ütlesin ja kirjutasin sellele alla. Sealtpeale ütlen ja seda ka Eesti Vabariigi ajal rahumeeli kõigi nn. juhtivate tegelaste kohta nii, nagu nad seda tegelikult on. Kui kellelegi ei meeldi, vaadaku EKP Keskkomitee protokolle -nemad selle ju aktsepteerisid - ja see teeb mind siiani uhkeks. Tegelikult üritati mind toona nullida nagu seda oli just tehtud Ülo Vooglaidiga - selleks ka 1968.a. kohta käiv "tunnistus", ent mul jätkus jultumust seakarja ennetada ja pöörduda Moskvasse. Aga see on veel pikem jutt. Kuid kui meenutamisele läks, siis - olid ikka sead küll, need Keskkomitee ja seda kummardanud vennad. Eriti need, kes praegugi meediat kontrollivad.
|
|
Sain äsja sõnumi, et paari päeva pärast esineb Tartu ülikooli Rahvusvaheliste suhete ringis selle vilistlane Edgar Savisaar. Lisainfos on mainitud, et mees lõpetas ülikooli ajaloo osakonna kaugõppes 1973.a. ja oli "sel ajal seotud ringiga". Jõudsin vist juba kirjutada, kuidas ma ise - ringi asutamise eestvedajana (pärast ebaõnnestunud katset jätkata õpinguid Moskva rahvusvaheliste suhete instituudis - siit ka nimi!) ja ühena 3-4st asutajast sattusin ootamatult koosolekule, kus ringi asutamisest pidid rääkima teised, kes osalesid asjas 10 aastat hiljem. Üks ei saanud tulla, nii kutsuti asemele mind ja sain kinnituse sellele, mida teadsin varemgi. Minu otsesel osalusel ja käe all 1963-75 tegutsenud ring on lihtsalt ära kaaperdatud ja selle koosseis - eeskätt omaaegne - hämmastavalt laienenud. Nendega, kellele on sellesse kuulumist kasulik isiklikes huvides afiseerida, milleks tuleb ringi päris loojad ja tõe teadjad ringist raketilennu kaugusel hoida. Eriti silmatorkavalt on seda tehtud just sel sajandil. Mõistagi tahab iga noor inimene läbi lüüa, aga seda ei pea tegema vanade valikulise unustamise abil. Muide - ka EKP keskkomitee ideoloogiaosakond oma kaabakatega suutis mind täielikult kõrvale tõrjuda alles siis, kui neil oli võtta neli noort seltsimeest, kes kambana olid valmis mind asendama. Nii käis asi enne ja ka pärast seda. Alatalu TV ekraanilt kõrvaldamine andis kokku tööd kaheksale (!) inimesele, "Edasist" tõrjumine - neljale. Võtsin toona ja võtan tänagi seda kiitusena oma tasemele. Kui paljudele andis tööd mulle 1999.a. kehtestatud tsensuur, pole püüdnud kokku arvata, ent ilmselt piisavalt. Sestap härrased praegused RSR juhid ja omaaegsed ülikooli muude mitte nii populaarsete kui RSR koosluste tegijad, kelledest on ühtäkki saanud RSRi tegijad või sellega seotud isikud, - võtke võõraste sulgedega ehtimises hoogu maha. Kui saab, sest mul lihtsalt hakkab juba tekkima vastupidine tunne ehk siis - ma pole kunagi selles ringis olnudki -, ja ma ei taha lasta sel tundel süveneda. Kes mind vähegi tunnevad, teavad, et mul jätkub visadust enda eest seismiseks. Samas on ülikooliaastad olnud liig ilusad selleks, et austada ajalugu ja olla vastastikku viisakas.
|
|
Jällegi talletamise huvist, et oleks kohe käepärast kui kirjutamise lust peale tuleb. Bildt pidas Laari sünnipäeva sümpoosiumi kõnes vajalikuks korrata just põhjamaalaste suust 1990ndate algul kõlanud jutte, mis peegeldasid nende kauaaegse informatsiooni jagamise oskust eesmärgiga saada materiaalset toetust Läänelt ja samas meeldida venelastele. Tehtavas tuginesid nad eranditult venekeelsele propagandale, ehkki Läänes usuti, et nad valdavad ka kohalikke keeli. Paraku see nii polnud. Suurim sündmus, millest ma toona ka ajakirjanduses ja poliitringkondades lamenti lõin, oli OSCE missiooni esimese juhi Timo Lahelma raporti pealkiri "22. septembril ei toimunud Talliinas kokkupõrkeid eestlaste ja venelaste vahel". Jutt on 1993. aastast ja mõistagi jääb mulje, et näiteks 21. ja 23. kuupäeval peksti nii et aitas. Kuna ma juba toona töötasin oma väljaande The Monthly jaoks läbi ka kõik venekeelsed lehed, meenus Lahelma hirmuraporti - aga see oli ju ametlik dokument! - nähes kohe Molodjoz Estonii, kus krutiti kaks nädalat jutti esikaanel 22. septembrit ja kolm päeva enne ennustatigi esikaanel, et lööma tuleb. Lühidalt - Eesti venekeelne meedia töötas toona puhtalt lääne esinduste ja saatkondade hirmutamisega ja edukalt, sest igale jamale reageeriti ning pärast "Välismaalaste seadust" oli valitsuskoalitsioon nii ära hirmutatud, et kõigega oldi nõus. Samuti opositsioon esindajad väliskomisjonis. Mind sinna 1992.a. ei lastud, isegi riigikogu liikmena välismaale ei lastud, kuid kasutasin põhiseaduskomisjoni liikmena ühte kohtumist ära selleks, et nõuda opositsiooni kokkusaamist Max van der Stoeliga, et asju selgitada ja see ka toimus (tähendades Andra, Sinijärve või Tamme ja Aare degradeerimist). Alatalu ja Üksvärav kohtusid Maxiga! Sellel juhtisin Maxi tähelepanu asjaolule, et Läti OSCE missiooni juhtis suurriigi esindaja, kes oli vaba väikeriikide esindajatele tüüpilisest bluffimisest, mis tuli selgelt Eestile kahjuks. OSCE Eesti missiooni pädevuse sõnastas muide Tarja Halonen, mis andis mulle võimaluse sõita Helsingisse, ta sealt üles leida ja ... muidugi ei muutnud see hilinenud jutt enam midagi ja Soome sisuline ja Moskvameelne vastutegevus Eesti ambitsioonidele jätkus kuni 2001.aastani (nagu ühes põhjamaalaste enda uurimuses kirjas)... Läksin praegu mõeldu kirjutamisest kõrvale, ent Bildt rääkis sellest, et Eestis võinuks tekkida oma Transnistria ja kinnitas seda 1993.a. sündmustega Narvas. Ehk siis - Baltikumis olnud asi hullem kui Balkanil. Mis teha, kui mehel on omast vanast jutust midagi külge jäänud ja Eesti tegelikkuse kahjuks. Tõde algab sellest, et 1993 langeb ära kui "liiga hilja" - Moskva kasutas kõik kõnealused võimalused separatismi loomiseks TDs, MägiKarabahhis, Abhazias jne. ära veel 1989-90, mil see oli võimalik. Eestit ja Lätit päästsid tollal see, et separatismi pesasid polnud mõeldav ja ka ei saanud avada pealinnades. Metropolist väljaspool oli Nõukogude armee garnison kui separatismi peatugi õnneks vaid Paldiskis ja mitte Narvas. Olnuks vastupidi, olnuks Kirde-eesti autonoomia reaalsus 1990-91. Sama asjaolu päästis Läti, sest Liepajas nagu Paldiskis polnud meremeeste kõrval massi, et n.ö. vaba linn teha. Praegu toonasest ebareaalsest ohust rääkimine on omaaegse väikeriik-suurriikidele bluffimise rumal jätkamine. |
|
Kuue ajalehe valged leheküljed, mis ilmusid toimetajate otsusel pluss Eesti Ekspressis jaanuaris ilmunud lugu, mis taas kirjeldas kui hästi toimetajad omavahel lävivad nii olulistes asjades nagu minek Kremli kutsel Moskvasse (arvutite järele!) lubab veelkord tähelepanu juhtida niigi teadaolevale - poliitiline tsensuur Eestis on väikse pundi poliitiline või kutsealane kambakas teisitimõtlejate vastu. Tuletaks meelde, et 10 aastat tagasi, kui Laar läks liitu Koganitega, mis pidi olema saladus ja mille paljastas Keskerakonna rahadega avaldatud reklaam kolmes juhtivas ajalehes, lõpetati päevapealt Esimesele Eestile mõeldud eliitlehtedes Alaküla, Alatalu, Palmaru ja terve rea teiste tõeliselt uurivate ajakirjanike lugude avaldamine. Tõsi, nad võisid - nagu nõukogude tsensuurigi puhul - oma lugusid maakonnalehtedes ja kollases ajakirjanduses avaldada. See viimane ongi peamine uuendus nõukogude tsensuuriga võrreldes (hea võrrelda, sest eks nimed Kadastik, Leito siis ja täna...) - sa võid kirjutada, aga lugejad pole n.ö. sinu omad ja mõne aja pärast sinu omad sind enam ei loe, sest kirjutad sinna... ning pead alati olema valmis, et sulle kallatakse aegajalt pang prügi peale ja ... avaldatakse edasi. Kuna valida on vaikimine, siis tegutsed edasi! Ning väike inimestegrupp hõõrub käsi ja rõõmustab - küll me ikka teda mõnitasime. See aegajalt korduv protseduur tuletab alati meelde mind nõuka ajal 17 aastat keelanud keskkomittee töötaja hääle, kui ta telefoni sisises: "Mina ütlen, mida sa ja millal räägid..." Kõik teadsid seda ja lasid väiksel mehel märatseda - ikkagi keskkomitee! Aga nii polnud ka Alatalut konkureerimas reitingute pärast ja ka ainult üks koht tabelis kõrgemal maksab keskpärasusele palju. Pärast aga varjati aastaid, et Laari valitsus püsis võimul kahe keskkomitee ideoloogiaosakonna töötaja toel. Kui Eesti tänaseidki lehti uskuda, siis töötasid seal hoopis teised inimesed - sest nii otsustasid juba ammu 5-6 inimest, kes aastaid ütlevad, mida ja kuidas kellestki Eesti ajakirjanduses mingi ajaleht kirjutab.
|
|
On ikka hämmatav küll, et Tarmo Mändi taunimise/kiitmise kõrval pole keegi meenutanud, et tegelikult valiti Riigikogusse Erika Salumäe ja kuna enamus Rahvaliidu broileritest kõrbes, läks kohe lahti masseerimine - Erika, mine ära, sest vaja on kohta Tarmo Männile. Ikkagi nii Lennu kui Arnoldi sõber. Kahjuks sai Erika vähe hääli - 576 ja kuigi Mänd mitte palju rohkem - 763 - tehti kaup ära. Ja nüüd ei kippu-kõppu sellest ega ka Erikast, sest ühte loetakse eliiti kuuluvaks ehk meie omaks, teist mitte. Erika on unustanud isegi Rahvaliit, kel ilmselt oleks suuremad shansid Salumäe tagasituleku rõhutamisega - rahvas ju olümpiasangarit ikkagi mäletab - kui Jaan Õunapuu nimega mängimisega. |
|
Tuli ette, et peaksin midagi kirja panema Eesti meedias ilmuva välispoliitika analüüsist, millest viimases Diplomaatias kirjutavad Eekki Bahovski ja Priit Simson. Esiletõstetud väited on võimsad. Kasvõi "Väikeriigis on välispoliitiline debatt alati piiratud". Järgneb kinnitus, et tegeleme vaid Venemaaga, millelel nüüd on lisandunud Iraak ja Afganistan. Pardon, aga ma pole küll märganud, et meil kedagi eriti kotiks Iraak ja Afganistan. Pigem Euroopa Liit, Ukraina ja Gruusia. Õige on see, et meil kõnelevad Venemaast ühed ja samad inimesed (Helme, Herkel, Mihkelson), kellede sõnum on n.ö. ette teada, ent Iraagi kohta polevat kellelgi midagi öelda. Jama, jama, jama - meil on inimesed olemas, ent korporatiivne süsteem ei saa ju kedagi mitte-oma büünele lasta. Pigem lastakse mõnel väljamaalasel hilinemisega öelda suurele auditooriumile sama, mida Pärnu Postimees on ammu kirjutanud. Simson püüab Venemaa teema autoreid kritiseerida, kuid tegelikult olid meie poliitikud ja nõunikud ühed suurimad Bushi vigade sirgeks kirjutajad aprillis-augutis 2008 et mitte öelda - käis avalikkuse ja lugejate teadlik lollitamine. Kui kedagi kritiseerida, siis pigem neid, sest kui Gruusiale väidetavalt antud nõu sobis 100%-liselt Kremlile, on ikka midagi kardinaalselt korrast ära. Kuna nüüd jõutakse puuduste nentimisele analüüsides n.ö. teisest otsast, siis on kõige lihtsam lahendus ja edasimineku võimalus ikkagi tsensuuri kohene lõpetamine ja teiste arvamuste esindajate õigeaegne avaldamine. Siis läheb debatt iseenesest lahti.
|
|
Marko Mihkelson raiub juba mitmendat päeva vajadust inglise keelse ajalehe üllitamise kasuks. Tegelikut oli see selge veel 20 aastat tagasi ja selle kinnituseks olgu ka allmainitud "The Monthly Survey of Baltic and post-Soviet Politics" - kohalikust ajakirjandusest nopitud peamise ümberpanek välisasjatundjatele kuukirja näol. Selle vajadus aga põrkus mittemõistmisele ja lihtsalt ärategemisele - võiksin kirjeldada pikalt-laialt, kelle poole sai pöördutud, et ikka ei kuulda. Ainuke reaalne abi tuli Norra saatkonnalt. Ka mõned ajalehed üritasid 1990ndate teisel poolel avaldada inglisekeelseid lühiülevaateid avaldatust, ent seegi suri välja. Üheks põhjuseks oli siin kindlasti tõlkijate honorarid, mis tõusid, kuna pääseti tõlkima Euroopa Liidule esitatavaid dokumente ja sealt esitati õiged honoraride numbrid. Sestap tuli kodustel inglise keelde tõlkimiset kas loobuda või ise keel omandada ja hakata selles kirjutama. Tean vaid üksikuid, kes seda suudavad ja on valmis tegema. Nii läkski järgmine kümnend Eestile end inglise keeles tutvustamata. Lätis ilmuvad Baltikumi katvad inglisekeelsed lehed on ikkagi Läti lehed ja sisult suht nõrgukesed Eks näis, mida Marko sõnum saavutab.
|
|
Välisreisilt - nüüdseks on käidud 110s riigis! - naasnult oli muidugi põnev kindlaks teha kas ja kuidas on reageeritud "Akadeemia" esimeses numbris ilmunud artiklile EKP lõpust ja Eesti komnoortest, kes olid kahel korral julgemad kui n.ö. vanad. Pilt oli ettearvatav - vaikus, ehkki Studia cartesiana oli üllitanud kena loo. Esitatud virisemisest jäid silma norimised kasutatud omadussõnade üle, ent selleks tulnuks endal istuda tollases õhustikus, et tabada - mida tähendas avalik ja massiline - kongressi ju ilma ettevalmistustööta julgeks ei tee - minek Moskva vastu. Ent see selleks - tegelikult ootasin seda tüüpi arvustajatelt ennekõike imestust, miks Lääne juhtivad ajaloolased kasutasid sedapuhku Mart Laari asemel ...Toomas Alatalu!? Mul ei olnud tollal ju ühtegi märimisväärset publikatsiooni, ametipostidest rääkimata. Pealegi sündis kontakt just nii, nagu artikli saatesõnas kirjas - pool tundi jutuajamist! Ent mul oli kaasas ka enda koostatud ja toimetatud "The Monthly Survey..." paar numbrit, mida ta samas ja korduvalt lehitses. Sisuliselt esitasin kinnituse, et teema valdamise kõrval olen juba 10 aastat kogunud ja ka teistele kasutamiseks avaldanud n.ö. kommenteeritud kronoloogiat, mille kasutajateks on ka Euroopa tähtsamad raamatukogud ja uurimiskeskused. Mõistagi teavitasin teda sellestki. Praktiliselt sai just "Monthly" igakülgsus - faktid nii paremalt kui vasakult, eestlaste hinnagud endale ja venelaste-lätlaste hinnangud eestlaste käitumisele (versus auklikud ajalood a la Laar ja Lauristin ka!) jne. otsustavaks, et Courtois ja tema kaastöölised tegid 2001. esimese pakkumise, vastust tuli oodata kaks aastat (grantide vormistamise aeg!), siis tuli kutse konverentsile, millele minekuks tuli ära öelda mitmele ahvatlevale välispoliitilisele ettepanekule. Konverentsil esinesin oma tavalises stiilis ehk siis läksin panga peale, tekitasin poleemikat ja kokkuvõtteid tehes tunnistati ettekanne "üheks parimaks". Seejärel avaldamine millegipärast takerdus ja suurejooneline projekt viidi ellu vaid osaliselt. Minule tähendas see ooteaeg sunnitud vaikimist -hoidsin kodus kogu aeg suu kinni: kus ja n.ö. kelle asemel käisin, mis teemal kirjutasin jne. Kõige kriitilisem hetk tuli 2008.a. suvel, kui ootamatult teatati, et n.ö. 24. tunnil anti artikkel lugeda "teie kaasmaalasele". Aga sigadust on ju oodata ainult mõnelt kaasmaalaselt! Nädal hiljem tuli kinnitus, et raamat läks "väikeste muudatustega" trükikotta ning novembrist 2008 olen Euroopa ajaloolaste hulgas tuntud mees. Seega 10+8 aastat kogumist ja ootamist. Ei tehtud kodus välja minu "Monthlyst" - nagu polnud olemaski, ehkki klientuur missugune ja teda on kasutatud vähemalt kahe tuntud monograafia kirjutamisel! - ka artikkel nagu ei ärata tähelepanu, ometi ma tean, et asjahuvilised lugesid siis ja loevad ka praegu ning see ongi peamine. Mul aga õnnestus teatud seltskonna kiuste pääseda püünele, sest "Kommunismi musta raamatu" koostajad kirjutasid nii segaselt ja kohalikud tõlkijad eksisid nii palju, et ühel nutikal naisterahval jagus südidust raamatu tõsiduse päästmiseks mind mängu kutsuda toimetaja/redigeerijana. Samas oli mul endal toona alati taipu olla oma väljaande müügimees igal üritusel ja ennäe - äratasin tähelepanu ja võitsin.
|
|
Äsja tuli sõnum, et minu hea sõber türklane Mevlüt Cavusoglu valiti EN PA presidendiks. Tegelikult võinuks see koht kuuluda ka eestlasele, kui Tallinnas pisutki oleks üritatud mõelda ja välditud printsiipi - ise ei küüni, aga teist kohe kiuste ei lase. Kirjutan sellest ajukääbikute küünilisest ja rumalast kättemaksuloost kunagi hiljem ja põhjalikult, sest on ikka õpetlik lugu küll. |